Istme löögitugevust on järk-järgult rohkem tähelepanu pööratud ohutusuuringute arendamisele. Selle peamine sisu on uurida katse- ja simulatsioonanalüüsi kombinatsiooni abil istme tugevuskõverat löögikoormuse all. Tagab sõitjatele parema kaitse kokkupõrke õnnetusjuhtumi korral.
Autode istmete ohutusuuringud algasid 1950. aastatel. Lõuna-California ülikool kasutas vabatahtlikke väikese kiirusega tagumiste kokkupõrkekatsete läbiviimiseks. Selgus, et sel ajal madal seljatugi ei suutnud kokkupõrke õnnetusel korralikult kaasa aidata, mis viib sõitjatele kergesti. Kaela vigastus. Samuti leidsid teadlased, et istme selja tagantjärele deformeerumine aitab hoida pea, kaela ja torsu joondamist, vähendades sõitja vigastuste määra; mõõduka või intensiivse tagaukse kokkupõrke korral ei ole elaniku jaoks piisav paindlik tagumine Tõhus kaitse võib põhjustada seljatoe kahjustamise ja juhi ja tagaistmetega sõitjate kokkupõrke, nii et istme selja tugevus peab olema suurenenud.
Viimase kahe aastakümne jooksul on autode istmete ohutusuuringud keskendunud auto tagumise kokkupõrkega sõitjate kaitsele ning moodustasid järk-järgult paindliku kujunduse ja jäikade disainilahenduste ideed. Ülaltoodud kahe meetodi kohaselt on väljaõppinud üksikud istme struktuuri vormid saanud kontrollitavates katsetingimustes positiivseid järeldusi. Siiski moodustatakse need kaks tugevusega disainikontseptsiooni erinevate tugevuste kokkupõrke tingimustes. Erinevate kaitsemeetmete saavutamine tingimustes võib ikkagi istme tugevuse kujundamisel olla oluline küsimus.
