Mikrofiber on mikrofiber, mis kuulub tekstiile ja on tehisnahk. Nahk on ette nähtud loomse naha valmistamiseks.
ei Kutsetestimismeetodid ja juhised leiate allpool
Nahk tähistab looduslikku nahka, mida töödeldakse loomse nahaga. Võltsitud nahk viitab sünteetilisele nahale või muudele toodetele, mis näevad välja nagu nahk ja mida tegelikult sünteesitakse keemiliste toorainete abil. Pärast sünteetilise naha tekkimist on see simuleeritud loodusliku naha jäljendamiseks. Pärast aastatepikkust rasket tööd on see väga lähedal looduslikule nahale eri omaduste, eriti välimusega, mida on peaaegu raske eristada.
Nahakonstruktsioon on väga keeruline ja ikka on raske või isegi võimatu kunstlikult seda jäljendada. Kuigi võlts nahk on mõnikord ebatäpne, kuid identifitseerimismeetodiga, võib eristada tõelist ja vale nahka:
1. Vaata: esiteks tuleb seda eristada naha musterist ja pooridest. Loodusliku naha pinnal on näha mustrit ja poorid ja jaotumine on ebaühtlane. Tagaküljel on loomsed kiud, külgsektsioonid on selgelt eristatavad. Alumine kiht On loomsed kiud, küüned kriimustatakse ja nahkkiud tõusevad üles ja hakkab puudutama. Väike kogus kiudaineid võib ka kukkuda, samal ajal kui sünteetiline nahk näeb kangat tagaküljel ja küljelt ei ole loomset kiudu. Üldiselt ei ole epidermil poorid, kuid mõnel on kunstlikke karusnahku, on mõningaid selgeid poorid, mõned mustrid pole ilmne või on tavalisemad kunstlikud mustrid ja poorid on üsna ühtlased. Naturaalse naha kuju on ebaregulaarne, paksus ei ole ühtlane ja pind on kalduvus enam-vähem, kerge või kerge ning seal on mõned looduslikud defektid. Pind on siledad ja täpsed ning üldine kõht on nõrk. Seal on ilmseid poore ja mustreid ning nahas on tavaliselt plaadid. Sünteetilisest nahast on ühtlane paksus, sile pind, pole looduslikke defekte, selle poorid ja mustrid on ühtlased ja nahk ei ole tavaliselt täis.
Valmistatud nahktoodete puhul on raske eristada tõelisi ja võltsitud nahke, eriti väikeste, kompaktsete struktuuride ja nähtamatud nahktooted. Selliste toodete eristamise meetod on:
(1) vaata esialgu välimust, tekstuur on ühtlane, pole puuet, ei ole krobelist tera, ei kunstlikke defekte võib olla tehisnahk; ja tegeliku naha tekstuuril on mõningaid erinevusi, eriti nahatoodete põhiosa ja sekundaarse osa erinevus peaks olema selge;
(2) hoolikalt jälgida pooride jaotust Ja selle kuju: looduslikud naha augud on liiga sügavad ja ei sobi põhjaga, kergelt kallutatud; ja poorid võivad olla vertikaalsed ja vertikaalsed, võivad olla sünteetilised nahast muudetud nahk.
(3) Ristlõike ristlõikega naturaalse naha kiududest on oma omadused ja iga kihi paksus varieerub. Sünteetilise naha kiud on põhimõtteliselt ühtlane ja pinnakiht on plastkile kujul.
2, puutetundlik: naha puudutamine käsitsi, sile, pehme, täis, elastne, paindub naha külge umbes 90 kraadi võrra, ilmuvad vastavalt looduslikud kortsud, painutades erinevaid osi, mille tagajärjeks on kortsuse paksus, kui palju on nähtavaid ebaühtlust, võib põhimõtteliselt pidada seda, et see on dermis, sest tegelikul nahal on loomulik ebaühtlane kiuline struktuur, nii et ka kortsusartikal on ilmne ebatasasus. Kuid sünteetilisele sünteetilisest nahast on plekk, jäik plaat, kehv pehmus, käsi tundub nagu plastist, ja kehv taastumine ja paksus voldik on sarnane.
3, nuusutamine: looduslikul nahal on väga tugev karusnaha lõhn, isegi pärast töötlemist, maitse on ilmsem ja kunstlik nahatooted, plastiline maitse, karusnaha maitse puudub.
4. Muud katsemeetodid
Tilgutuskatse: ilmne veeimavus on looduslik nahk ja vastupidi võib olla tehisnahk.
Tõmbetugevus ja elastsus: looduslik nahk on hea elastsuse ja pinge all ja vastupidi on tehisnahk.
Insuflatsiooni test: seda saab joondada naha tagumise küljega, kui suuvee puhub ja lekke esiküljel. Just sellepärast, et nahal on selline "vastupidine esitus". Kui panete nahale, on külmakindel efekt väga ilmne ja see on väga hea hingavuse, mis peegeldab täielikult naha väärtust.
Põlemise identifitseerimismeetod: peamiselt lõhna lõhna ja tuhavarustuse vaatamiseks. Kui looduslik nahk põleb, siis tekib see põletatud juuste lõhn. Põletatud tuhk lõhutakse tavaliselt pulbrina, kunstlik nahk on pärast põletamist jõukam. Kokkupanek on kiire ja seal on plastiline lõhn, mis on raskesti lõhnatu. Pärast põlemist on see kleepuv ja pärast jahutamist kõvastub plokk.
